2017-02-09 1534

Kes raadiot Elmar ei kuula ja tantsuõhtutel jalga ei keeruta, ei pruugi Sergei Maasinit (66) teadagi. Laiem publik sai rahvamajade staarist kuulda alles pärast seda, kui Inga Lunge parodeeris teda näosaates, esitades pala «Viktoria». «Mulle tohutult meeldis, kuidas sõu oli lavastatud. Kõik oli äärmiselt tõetruu,» tõdeb Sergei end oma elutoas punases samettoolis mugavasti sisse seades. «Mind pole kerge parodeerida. Veelgi enam, naisest meest teha on juba iseenesest raske. Ja vastupidi ka.» Muusik kiidab populaarse telesaate kõigiti heaks ja tõdeb, et jälgib seda alati suure huviga.
Oma publikuks peab mees keskealisi, aga ka nooremaid inimesi. Tema arvates on peamine fänne ühildav lüli soov kuulata häid meloodiaid ja muidugi tantsida. «Alguses laulsin rohkem vene keeles ja ka minu fännid olid pigem vene keele kõnelejad. Kui hakkasin populaarseid vene laule eesti keelde tõlkima, tekkis rohkem eesti publikut.» Kontsertidel ja firmapidudel pole harvad need korrad, kui rahvas lunib «Sergeeei, laula vene keeles!», ja palujad on eestlased! Sergei on omamoodi eesti-vene kogukonna ühendaja. Kui küsimus on muusikas, ei tee ta rahvusel vahet. Margus Lepa, kes aitab sõbral vahel laulusõnu sättida, on talle öelnud: «Sina oled oma võõraste seas ja võõras omade seas.» Sergei möönab, et vahel tundub ka talle nii.
«Vene artiste on meil vähe, põhiliselt olengi mina, Jüri Homenja ja Tanja Mihhailova. Jälgin nende tegemisi, elan kaasa. Imestan, miks meid rohkem ei ole,» tunneb laulja mõningat muret, miks eestlased ja venelased viimasel ajal kuidagi eraldi on.
Ometi on mõlemal rahvusel teineteisele nii palju anda. «Eestlased ei tea ega tunne, mida venelased teevad. Nad ei tea lauljaid, tantsijaid ega kunstnikke. Kord kuulasin Raadio 4, seal küsiti Marju Läniku käest küsimusi vene artistide kohta. Tema vastas: «Ma ei tea vene esinejaid. Kust ma peaksingi selle info võtma?» Just nii ongi! See on kurb,» läheb Sergei hoobilt põlema. Temal on ette näidata viis eestikeelset ja kuus venekeelset plaati.
«Mu õige nimi on Maasin, olen sündinud Tartus. Mu isa on puhastverd eestlane!»
Ühtlasi tahab ta ajakirja veergudel ühe asja ära klattida. Nimelt juhtus ta perekonnanimi passis olema Mazin, sünnitunnistusel on aga Maasin. «Kui ma siis end lõplikult Maasiniks muutsin, arvasid venelased, et püüan niimoodi eesti publikule lähemale pääseda. Aga see pole nii! Mu õige nimi on Maasin, olen sündinud Tartus. Mu isa on puhastverd eestlane!»
Sergei unistab, et nii näosaates kui ka muudes muusikasaadetes saaks kaasa lüüa rohkem vene lauljaid-näitlejaid. Et ka raadiotes kõlaks rohkem vene meloodiaid. Sergei, kes fännab ühtviisi nii Uuno Loopi, Georg Otsa kui ka Muslim Magomajevit ja Filipp Kirkorovit, oleks ka ise rõõmuga nõus: «Hea meelega laulaksin igas Eesti telekanalis.»

tuttav-nagu-inga-lunge-sai-minu-parodeerimisega-suureparaselt-hakkama-76916942

Tuttav nägu: «Inga Lunge sai minu parodeerimisega suurepäraselt hakkama,» leiab Sergei, «tore oli, naerda sai kõvasti.» Paar oli ka salvestusel saalis kohal ja nautis ette¬astet täiel rinnal. Foto: TV 3


Allahindlust ei tee


Sergeil on seljataga pikk lauljakarjäär. Sellesse kuulusid nooruses Tartu kultuurimaja taidlusring, siis tuli armee taidlusansambel, saade «Kaks takti ette». Järgnesid Kesktelevisiooni muusikasaated, kabareed-¬varieteed-kirikukoorid. Hiljuti väisas ta Saksamaad, kus esines suurele saalile. Ees ootavad uued väljakutsed New ¬Yorgis soolokontsertidega, rahvusvahelise ¬Gershwini konkursi žüriis osalemine, festivalid Berliinis ja ¬Hispaanias. Endiselt nõutakse teda ka Eesti lavadel. Enda teada on ta kõik rahvamajad läbi käinud ja külastajad oimetuks tantsitanud. «Oi, vahel on juba kohale saamine paras ooper. On pime, talvel ei leia maja üles, igavene tegu, tead. Aga kui lõpuks kohale jõuan ja vaatan, kuidas saal täitub, siis läheb tants lahti.» Oma trumpideks peab ta energilist esituslaadi ja seda, et laulud on tugevad ja meloodilised.
Enne esinemist on mees alati pabinas, kuigi harjutab korralikult, miski ei tohiks segamini minna. Ta käib lava taga edasi-tagasi, higistab, hõõrub käsi. Muretseb. Aga niipea kui hüütakse «Teie ees on Sergei Maasin», tormab ta lavale ega mõtle enam ühtegi muremõtet. Pealegi, tal on esinedes alati sõrmes kaks kuldsõrmust, mis toetavad ja aitavad. Siiani pole need alt vedanud.
«Liigun laval palju, koguni nii palju, et kõht hakkab valutama,» müristab muusik naerda. Tema abikaasa Svetlana, kes alguses taamal askeldas, torkab vahele, et mees võiks passi vaadata ja vähem rahmeldada. Sergei aga ei saa teisiti – ta läheb laval hoogu ega tee endale grammigi allahindlust. On juhtunud, et staar on juba peaaegu neli tundi laulnud, aga rahvamaja direktor sosistab talle, kas härra ei saaks tunnikese veel esineda. Sergei saab. Ja laulab.
«Liigun laval palju, koguni nii palju, et kõht hakkab valutama.»
Mis küll on tema raugematu innu ja hea vormi saladus? «Nooruspõlve spordilembus,» tuleb kiire vastus. Ta tegeles kõvasti spordiga, oli akadeemilise sõudmise meistersportlane. «Olin üsna nõrk nooruk, trenn aitas mul tugevaks saada. Artistil peavad olema tugevad jalad-käed, head kopsud. Küll on hea, et ma ei raisanud noorena aega tühja-tähja peale, vaid treenisin. Kuigi jah, eks vanus tee oma töö ja pärast kontserti olen vahel nii väsinud, et taastun lausa paar päeva. Katsun aeg-ajalt jõusaalis käia, vaja ju see kõhuke eest ära saada,» sõnab ta muheledes. Muide, Sergei on hariduselt insener-mehaanik. «Jaa, kuldsete kätega mees,» kiidab kaasat Svetlana, kes on köögis katnud laua ja kutsub meid kohvile.
Rahvamees mõistab, et säärase tempoga esinemine nõuab oskust aeg-ajalt lips nii-öelda lõdvaks lasta. Selleks on perekond Maasinitel Kesk-Eestis suvemaja. Seal teeb Sergei remonti, hooldab aeda, müttab hommikust õhtuni. «Meil on seal hektari jagu maad. Tegemist on kõvasti. Rotid ja mutikesed teevad pahandust,» räägib laulja. Füüsilist tööd tehes on hea end maandada. Samal ajal sünnivad peas uued viisid ja sõnad.

1d846587c78ac52246-76916860

Tähelepanu, fännid: Sel aastal on Sergeilt oodata uut plaati «Tantsi, Eestimaa! Vol II». Loodetavasti tuleb tema südamest ja sulest ka uusi meloodiaid ning laulusõnu. Foto: Daisy Lappard

Hoidke mind niisama!


Oma naisele pole Sergei veel ühtegi pala kirjutanud. See-eest pühendab oma laulud talle ja ütleb laval: «Svetlana, ma armastan sind!» Proua on oma abikaasaga võimalusel alati kaasas ja jälgib esinemist hellal pilgul. Nende armastus sai alguse siis, kui Svetlana tähistas oma 55. sünnipäeva. «Ta kutsus mind esinema,» meenutab Sergei ja tõstab juba kolmanda lusikatäie suhkrut kohvi sisse. «Kohtusime Vene kultuurikeskuse juures ja andsime kätt. Sel hetkel käis meie vahelt läbi sähvatus. Mõtlesin, et see pole niisama, vaid mängus on taevased väed. Jah, see oli märk jumalalt,» räägib mees nende esimesest kohtumisest.
«Svetlana on minu naisideaal.»
«Svetlana on minu nais¬ideaal. Ta oli sel peol nii ilus – valges kleidis ja pikkade kinnastega,» ei väsi ta oma naist kiitmast. Ja siis, kui sünnipäev algas, ütles Svetlana: «Sergei, teie istute minu kõrval. Siis ma ütlen, millal esinete. Ja noh, hoiate mind niisama.»
Sergei mõtles: ei mingit kahtlust, siin on midagi enamat. Ent tol hetkel polnud kummagi süda vaba ja kulus aega, enne kui nad päriselt kokku said, koos elama hakkasid ja abiellusid.
Naine noogutab. «Ma olin veel esimeses abielus, kui nägin klippi telekast, kus Sergei tantsis ja laulis. Vaatasin teda ja mõtlesin, et voh, see on mu unistuste mees!» räägib Svetlana emotsionaalselt ja puhkeb siis naerma, sest: «Jumal hoidku, ma olin siis ju ometi abielus! Ja kust mul sellised mõtted, mitte ei tea! Seejärel unustasin ta, aga lõpuks sain ikka kätte.»

kogu-hingest-enne-lavale-minemist-pabistab-sergei-paris-palju-kuni-het-76916876

Armastus esi¬mesest käe¬pigistusest: Sergei ja Svetlana Maasini üksmeeles elatud abielu on kestnud peaaegu tosin aastat. Foto: Erakogu

No kuidas saab pahandada!


Milline mees Sergei on? «Neitsi tähtkujust. Suur pedant. Muudkui koristab, kõik peab puhas olema. Iseloomult tähelepanelik, hooliv, usaldusväärne, pole konfliktne. Temaga on kerge. Meil on nii, et mina alustan mõtet, tema lõpetab. Ja vastupidi,» vuristab naine.
Üsna pea 12aastaseks saava abielu valemiks peab Svetlana tõelist armastust ja mehe oskust pidevalt üllatada. Proua mainib, et kui ta natukenegi väljendab rahulolematust, kõnnib Sergei vahel uksest sõnagi lausumata välja. «Ja mina mõtlen, nii, nüüd solvus, nüüd on pahane, aga tema tuleb tagasi ... pudel šampanjat näpus ja hiiglaslik kimp lilli kaenla all! No kuidas sa enam pahane oled!»
Mida arvab sellest Svetlana, et tema mees on paljude ihaldusobjekt? Suhte alguses oli naine veidi kiivas. «Oo ei, mul pole mingeid muid huvisid. Kuidas seda eesti keeles öeldaksegi,» otsib Sergei õigeid sõnu. «Ma võin küll olla sümpaatne paljude meelest, aga teate, mina olen ühenaisepidaja.»
Hoopis muusik ise on endiselt tuline ja tõrjuv kõigi kahtlaste meeste suhtes, kes tema kaasat õrnema pilguga vaatavad. Näiteks oli kord pidu. Sergei esines. Svetlana oli saalis, elas kaasa. «Selle prouaga ärge tantsige, võivad juhtuda halvad asjad!» hüüdis mees otse lavalt mikrofoni, kui märkas, et kaasa tantsule paluti. Praegu seda seika meenutades mugistab Sergei naerda ja ütleb: «Saate ju aru, mul pole vaja elu rikkuda mingi mõttetu kõrvalsuhtega, meil on teineteisega väga vedanud.»

kokku-kasvanud-vahel-juhtub-nii-et-vaatame-televiisorit-ja-kell-on-jub-76917044

Kokku kasvanud: «Vahel juhtub nii, et vaatame televii¬sorit ja kell on juba kaks öösel,» räägib Svetlana. «Ühtäkki kargab Sergei püsti ja läheb kööki. Tuleb sealt siis tagasi võileibade ja šampanjaga. Kujutate ette! Ja meil on pidu. Kell kaks öösel.» Foto: Daisy Lappard

Annaks jumal meile aega!


Paaril on kogu aeg tegemist: küll on esinemised, küll hüppavad autosse ja kihutavad soojale maale. Reisivaimustusest annavad tunnistust ka köögi seintele riputatud taldrikud, meenutuseks kaugetest kaunitest maadest. Aeg-ajalt hoiavad nad ka Sergei poja lapsi, ja Svetlana on juba vanavanaema!
«Annaks jumal meile veel aega koos olla,» lausub laulja ootamatult tasakesi oma helges ja heledas köögis aknast välja vaadates. Esimest korda meie jutuajamise jooksul on toas vaikus. Ta rüüpab siis viimse kohvitilga ja asutab uusi lugusid kirjutama, millega rahvast rõõmustada ja neil jalad tatsuma panna. Svetlanagi suundub oma toimetuste juurde, ta töötab Kanutiaia Noortemaja direktorina. Lahkudes sellest soojast ühtehoidva pere elust, kõlavad mu peas Sergei ühe populaarsema loo «Viktoria» sõnad (originaali autor Frank Dostal, eestindanud Sergei Maasin), kus naise nime võiks vabalt Svetlanaga asendada: «Mu hea Viktoria, see kaunis aeg jääb mulle igaveseks meelde. Mis siis, et aeg kaob käest, ei kao sa minu käest. See tee, mis meil on ees, jääb meile kahepeale.»

kogu-hingest-enne-lavale-minemist-pabistab-sergei-paris-palju-kuni-het-76916924

Tel. +372 5112 192;
+372 5598 8934
E-mail: sergei.maasin@gmail com

© 2015 Your Company. All Rights Reserved. Designed By JoomShaper

 fb2